Jubilate. Olivier Messiaen 110

  • -
  • 19:00
  • Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaal
Jubilate. Olivier Messiaen 110

28.02 kell 19 / EMTA kammersaal
Jubilate
Olivier Messiaen 110 
Pianistid Yann Dhulu, Olga Oja, Viktoria Anikina, Matleena Lauha, Gerda Klemm, Theodor Teppo (TMKK), Argo Jentson (TMKK) ja Age Juurikas
Kavas Murail, Messiaen

Kontserdi kunstiline juht on pianist Age Juurikas

Sissepääs tasuta

 

 

 

 

Messiaeni klaverilooming

Olivier Messiaen alustas oma muusikuteed organistina, enne 1940. aastat kirjutas ta klaverile vähe ja pisteliselt.

Esimese klaveripala „Shalotti daam” (La dame de Shalott, 1917) olevat noor Messiaen kirjutanud seetõttu, et üheksa-aastaselt oli klaver talle ainuke kättesaadav pill. Järgmine klaveriteos kannab pealkirja „Suure valge taeva kurbus” (La tristesse d’un grand ciel blanc, 1925); 1928–1929 valmis heliloojal tsükkel „Kaheksa prelüüdi” (Préludes), mille muusikakirjastus Durand (edaspidi Messiaeni loomingu peamine kirjastaja) andis välja 1930. aastal.

Prelüüde ja järgmist suuremat klaveritsüklit „Nägemused aamenist” (Visions de l’amen) lahutab tervelt neliteist aastat; sel perioodil valmis Messiaenil klaverile vaid kolm väiksemat teost: „Burleskne fantaasia” (Fantasie Burlesque; 1932), mille esmaesitajaks oli kuulus prantsuse pianist Robert Casadesus (1899–1972); „Pala Paul Dukas’ mälestuseks” (Pièce pour le tombeau de Paul Dukas; 1935) kompositsiooniõpetaja Paul Dukas’ surma puhul; ja „Rondo” (Rondeau; 1943).

1944. aastal valmis Messiaenil järgmine klaveritsükkel, mida peetakse 20. sajandi klaveriliteratuuri üheks tähtsamaks ja tehniliselt nõudlikumaks teoseks – „Kakskümmend pilku Jeesuslapsele” (Vingt regards sur l`enfant Jesus), mis on pühendatud Yvonne Loriod’le. Messiaen kirjutas selle teose Pariisis ajavahemikul 23. märtsist 8. septembrini ehk siis kuue kuu jooksul. Nagu pealkirigi ütleb, koosneb see üle kahe tunni kestev tsükkel kahekümnest osast ehk pilgust.

Kogu teosest võib leida päris mitu läbivat muusikalist elementi, mida Messiaen on nimetanud teemadeks ja mis tema helikeeles kannavad avarama sümboli tähendust: Jumala teema (le théme de Dieu), müstilise armastuse teema (le théme de l`amour mystique), tähe ja risti teema (le théme de l`étoile et de la croix) ning akordide teema (le théme de l`accords).

Esmakordselt kanti tsükkel tervikuna ette 26. märtsil 1945 Pariisis Salle Gaveau’s. Selle sündmuse puhuks kirjutas Messiaen iga pilgu juurde sõnalise sissejuhatuse ja kommentaarid, lugedes need enne iga pala esitust ise ette. Tekstid avaldati ka teose väljaandes ja need kutsusid kahe aasta jooksul (1945–1946) Prantsuse ajakirjanduses esile terava kriitika. Messiaeni ümber puhkenud vaidlustest sai kuulus „Messiaeni juhtum” (Le cas Messiaen). Arvustustes kajastati ka mitmeid muusikalisi aspekte, kuid peateemaks kujunesid ikkagi sõnalised tekstid, millega helilooja oli soovinud lahti mõtestada nii oma teose muusikalist kui ka teoloogilist sisu. Osa kriitikuid suhtus negatiivselt ka selles tsüklis ilmnevasse rütmikäsitlusse. Teisalt ilmus ka ohtralt positiivset vastukaja ja üks paljudest kriitikutest, kes Messiaeni kommentaare kiitis, oli nimelt Claude Chamfray. Tema arvates osutus verbaalne tekst helilooja muusika mõistmisel tõeliselt väärtuslikuks: „Olivier Messiaen tutvustas oma teost sõnade ja fraaside abil, millest, nagu ta muusikastki, õhkus külluslikku tunnetust ja luulet. Ta tõendas taas kord seda, mis kahtlemata on juba tõestamist leidnud: et tema muusikas on kõik sümboolne ja arusaadav.”

Linnud lummasid Messiaeni varasest noorusest saati ning ta on nimetanud neid oma suurimateks õpetajateks. Üldse leidub Messiaeni loomingus viiteid enam kui kolmesaja linnu laulule ning klaveriteostes kohtab linnulaulu imiteerimist juba tsüklis „Kakskümmend pilku...”. Viiekümnendatel aastatel kirjutas Messiaen kolm tähtteost, mille keskmes on klaver ja „peategelasteks” linnud: „Lindude ärkamine” (Le reveil des oiseaux; 1953) klaverile ja orkestrile, „Eksootilised linnud (Oiseaux exotiques; 1956) klaverile ja instrumentaalansamblile (väikesele orkestrile) ja „Lindude kataloog” (Catalogue d’oiseaux; 1956–1958) sooloklaverile. „Lindude kataloog” koosneb seitsmest raamatust, milles ühtekokku on kolmteist pala. Iga osa portreteerib ühe linnuliigi esindajat tema loomulikus keskkonnas koos naabruskonnaga ehk siis liigiomases ornitoloogilises koosluses; tsükkel kataloogib 77 erinevat lindu, kes partituuri esilehel tuuakse ära ladinakeelse nime all. Muusikaliste kujundite ring iseloomustab teatud paikkonda kindla ilma, päeva- ja aastaajaga. „Kahekümne pilguga...” võrreldes nõuab „Lindude kataloog” mängijalt veelgi fantastilisemat pianismi ning kõrgema pilotaaži virtuoossust. Siiski võib väita, et Messiaen ei kirjutanud kunagi midagi, mis oleks vastuolus pilli loomusega.

Vähemalt seitseteist „Lindude kataloogis” esinevat linnuliiki on leidnud koha ka 1970. aastal kirjutatud „Aed-põõsalinnus” (La fauvette des jardins), mis algselt oli mõeldud tsükli kulminatsioonina ja mida helilooja pidas oma parimaks klaveriteoseks.

Messiaeni viimaseks teoseks sooloklaverile jäi 1985. aastal valminud kuus miniatuuri „Väikesed linnueskiisid” (Petites esquisses d’oiseaux).

 

Allikas

Naily Saripova "Olivier Messiaeni klaverimuusika Eestis" (2013)