Ajalugu

Eesti muusikaõppeasutuse loomise idee tõusis päevakorda Esimese maailmasõja eelõhtul Estonia Seltsi Muusikaosakonna (EMO) segakooris, kuid reaalsema kuju võttis see alles 1918. a alguses, mil kavandati juba kõrgema muusikakooli (instituudi või konservatooriumi) loomist. Estonia Seltsi peakoosolek 17. novembril 1918 otsustas küsimuse jaatavalt. Kooli "põhjuskiri" võeti vastu 9. mail 1919 ning kinnitati haridusministri poolt 10. septembril. Kuna Estonia Seltsil puudus põhikirjas punkt, mis lubaks tal asutada konservatooriumi, sai õppeasutus ministri soovitusel nimeks Tallinna Kõrgem Muusikakool. Avaaktus toimus 28. septembril 1919 Estonia kontserdisaalis. Alustati 32 õppejõuga, kelle hulgas oli mitu silmapaistvat muusikut. Neile lisandusid 1920. a Venemaalt opteerunud Peterburi Konservatooriumi professorid A. Lemba, Th. Lemba ja J. Tamm, samuti A. Kapp Astrahanist ja P. Ramul Moskvast. Kooli direktor oli 1919-1923 Mihkel Lüdig.

Õppetöö algas Estonia kontserdisaali kõrvalruumides ning mitmel pool üüritud ruumides. M. Lüdigi eestvõtmisel alustati oma maja ehitamist, põhiliselt vabatahtlike annetuste varal. Hoone esimene osa valmis 1922. a.

1923. aastal sai direktoriks Jaan Tamm, kelle initsiatiivil asutati sama aasta kevadel Konservatooriumi Selts, mis võttis õppeasutuse Estonia Seltsilt üle. Samas taotleti õppeasutuse - nüüd juba Tallinna Konservatooriumi nime all - riigistamist, millise eelnõu aga Riigikogu tagasi lükkas.

1925. aastal kinnitati kooli uus põhikiri, mille alusel valiti esimesed "oma" professorid: R. Bööcke. A. Kapp, J. Paulsen, P. Ramul ja A. Topman. Kokku oli Tallinna Konservatooriumis nüüd 8 professorit (A. ja Th. Lemba ning J. Tamm olid eelnevalt saanud professoritiitli Peterburi Konservatooriumist). Hiljem kasvas nende arv veelgi. 1925. a lõpetas ka esimene lend noori helikunstnikke - kokku 9, lisaks üks eksternina lõpetanu.

1933. aastal, pärast J. Tamme surma, valiti direktoriks Juhan Aavik, kel õnnestus 1935. a saavutada konservatooriumi riigistamine. 5. märtsil 1935 ilmus "Riigi Teatajas" nr 20 "Eesti Vabariigi Tallinna Konservatooriumi seadus", mille jõustumisega 1. augustil 1935 lakkas olemast Konservatooriumi Selts.

1940. aastal alanud okupatsioon ei jätnud puudutamata ka konservatooriumi. Eesmärk oli viia muusikaharidussüsteem vastavusse NL mallidega. Augustis määrati konservatooriumi direktori kohusetäitjaks Riho Päts, kes aga juba novembris asendati "väärikama" kandidaadi, Ksenja Aisenstadtiga. Juba augustis algasid ka sisulised ümberkorraldused - likvideeriti kirikumuusika eriala ning alustati poliitilist "ajuloputust". Samal ajal aga täienes pedagoogide kaader selliste tugevate jõududega nagu H. Eller, C. Kreek, K. Leichter, B. Lukk, J. Siimon ja T. Kuusik. 1. veebruaril 1941 määrati direktoriks Vladimir Alumäe.

Sõja puhkedes pidid sundmobiliseeritute ja evakueeritute hulgas kodumaaga hüvasti jätma ka paljud Tallinna Konservatooriumi üliõpilased ja õppejõud, sealhulgas V. Alumäe, G. Ernesaks, H. Lepnurm, B. Lukk jt.

Õppetöö alustamine pärast okupatsioonivõimude vahetumist oli keeruline, tegelik algus nihkus talvele. Direktorikohale naasnud J. Aavik püüdis koondada õppeasutuse juurde võimalikult palju endisi õppejõude. Ometigi takistasid sõjaolud õppetööd tunduvalt. 1944. a 9. märtsi õhurünnaku ajal hävis peaaegu täielikult konservatooriumi hoone ja enamik inventari. Läbi häda saadi aprillis läbi viia lõpueksamid.

1944. aasta septembris, pärast järjekordset võimuvahetust, alustati eeltöid konservatooriumi taasavamiseks. Hävinud hoone asemele saadi ajutiseks kasutamiseks elumaja Kaarli pst 3. Õppetöö algas 15. novembril, direktoriks sai jällegi V. Alumäe.

1948. aastal määrati Tallinna Riikliku Konservatooriumi direktoriks Bruno Lukk, kes töötas sel ametikohal 1951. aastani, mil tema asemele astus äsja konservatooriumi lõpetanud Georg Ots. 1940-ndate lõpu ja 1950-ndate alguse ideoloogiaotsused, eriti aga 1950. a EK(b)P KK VIII pleenumi järelmid puudutasid valusalt ka konservatooriumi kollektiivi. Sunniti lahkuma paljud väljapaistvad õppejõud, kolm neist - A. Karindi, R. Päts ja T. Vettik - arreteeriti ning nad sattusid vangilaagrisse.

1952. aastal määrati konservatooriumi direktoriks Eugen Kapp, kelle "valitsusajal", eriti alates 1950-ndate keskpaigast, hakkas loominguline õhkkond vähehaaval taastuma. Naasid mitmed "ajutiselt eemal olnud" õppejõud, sealhulgas A. Karindi ja T. Vettik. 1957. a avati konservatooriumis lavakunstikateeder, mis töötab tänaseni, kandes nüüd nime EMTA lavakunstikool.

1964. aastal sai Tallinna Riikliku Konservatooriumi rektoriks taas V. Alumäe, kes võttis uuesti põhjalikult käsile ruumiprobleemide lahendamise. Kuna ehitusplaanidest asja ei saanud, viis V. Alumäe 1969. a läbi Muusikakeskkooli (asutati Tallinna Riikliku Konservatooriumi juurde 1961) ja osa kateedrite kolimise Kivimäele endise internaatkooli muusikaõppeasutusele üpris vähesobilikesse ruumidesse.

1970. aastal sai rektoriks Viktor Gurjev. 1970-ndatel avati uuesti 1950. a likvideeritud oreliklass, 1971. a hakati taas ette valmistama üldhariduskoolide muusikaõpetajaid. Konservatooriumi üliõpilaste arv kasvas tunduvalt.

1982. aastal rektoriks määratud Venno Laul võttis uuesti üles uue maja ehitamise mõtte. Tal õnnestus käivitada hoone projekteerimistöö, kuid tegelik ehitamine jäi juba järgmise rektori õlule.

1989. aastal, vahetult enne kooli 70. aastapäeva, saadi tagasi endine nimetus - Tallinna Konservatoorium, kuid juba 1993. a, seoses kasvanud välissuhtlusega, asendati see nimetusega Eesti Muusikaakadeemia (Euroopas tähistab nimetus "konservatoorium" enamasti keskastme muusikaõppeasutust).

1992. aastal valiti rektoriks Peep Lassmann. Sel ajal käivitus ulatuslik õppetööreform õppeasutuse struktuuri täiustamiseks. Alates 1992. aastast tugineb õppetöö ainesüsteemile. 4-aastase kursuse lõpetanud saavad bakalaureuse kraadi. 1993. a lisandus sellele 2-aastane magistriõpe ja 1996. a muusikateaduse erialal 4-aastane doktoriõpe. Alates 2000. aastast on doktoriõpe võimalik kahes harus: loomingulises (interpretatsioon, helilooming) ja teaduslikus (muusikateadus, muusikapedagoogika).

1997. aastal avas Eesti Muusikaakadeemia oma filiaali Tartus.

1999. aasta augustis algas õppetöö EESTI MUUSIKAAKADEEMIA UUES HOONES Rävala pst 16.

2005. aastal nimetati õppeasutus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaks.

2019. aastal tähistab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia oma 100. sünnipäeva

Sarnaselt teiste Euroopa maadega on ka muusikaõpetus Eestis olnud ajalooliselt seotud peamiselt ülikooli ja kiriku tegevusega. Juba 19. sajandi lõpul tegutsesid siin ka mitmed eramuusikakoolid, milles sai õppida erinevatel pillierialadel. Muusikalise kõrghariduse algusajaks Eestis loetakse aga aastat 1919, mil kahes suuremas Eesti linnas loodi vastavalt kaks iseseisvat õppeasutust – Tallinna ja Tartu kõrgemad muusikakoolid. Tartu Kõrgemast Muusikakoolist kujunes aja jooksul tugev muusikalist keskharidust andev õppeasutus, mis nüüdsel ajal kannab Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli nime. Tallinna Kõrgemat Muusikakooli peetakse aga praeguse EMTA eelkäijaks. Toonane Estonia Seltsi Muusikaosakonna poolt ellu kutsutud asutus riigistati 1935. aastal ning aegade jooksul on see sõltuvalt riigikorrast kandnud erinevaid nimetusi, sh Tallinna (Riiklik) Konservatoorium ja Eesti Muusikaakadeemia. Ehkki lavakunstikateeder avati konservatooriumi juures juba 1957. aastal, kajastub vastav õppesuund asutuse nimes – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia – aastast 2005.

Tänasel päeval võib EMTAt pidada rahvusvaheliselt tugevaks ja konkurentsivõimeliseks õppe- ja teadusasutuseks. Valdav enamik Eesti päritolu muusikutest on olnud kas oma haridustee või õpetamistegevuse kaudu otseselt seotud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga. Meie tuntuimad vilistlased on näiteks heliloojad Arvo Pärt ja Erkki-Sven Tüür ning dirigendid Eri Klas ja Tõnu Kaljuste. Ka valdav enamik tänase Eesti teatri näitlejatest ja lavastajatest on samuti EMTA lavakunstikooli vilistlased. Akadeemia rektoriteks on aegade jooksul olnud mitmeid väljapaistvaid muusikuid, nagu metsasarvemängija Jaan Tamm, viiuldaja Vladimir Alumäe, pianistid Bruno Lukk ja PeepLassmann, lauljad Georg Ots ja Viktor Gurjev, heliloojad Mihkel Lüdig, Eugen Kapp ja Juhan Aavik ning koorijuhid Riho Päts ja Venno Laul. 2017. aastast on EMTA rektor pianist prof. Ivari Ilja.