LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!

War requiem
eelmine järgmine

Muusika autor Benjamin Britten
Sõnade autor Wilfred Owen
Tõlge Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Teose kataloogi- või oopusenumber: op66


Requiem aeternam dona eis,
Domine; et lux perpetua luceat eis.

Te decet hymnus, Deus in Sion:
et tibi reddetur votum in Jerusalem;
exaudi orationem meam,
ad te omnis caro veniet.

What passing bells for these
who die as cattle?
Only the monstrous anger
of the guns.
Only the stuttering riflesrapid rattle
Can patter out their hasty orisons.
No mockeries for them
from prayers or bells,
Nor any voice of mourning
save the choirs, –
The shrill, demented choirs of wailing shells;
And bugles calling for them
from sad shires.
What candles may be held
to speed them at all?
Not in the hands of boys,
but in their eyes
shall shine the holy glimmers of good-byes.
The pallor of girlsbrows
shall be their pall;
Their flowers the tenderness
of silent minds and each slow dusk
a drawing-down of blinds.

Kyrie eleison.
Christe eleison.
Kyrie eleison.


Dies irae, dies illa,
Solvet saeclum in favilla:
Teste David cum Sibylla.
Quantus tremor est futurus,
Quando Judex est venturus,
Cuncta stricte discussurus!
Tuba mirum spargens sonum
Per sepulchra regionum
Coget omnes ante thronum.
Mors stupebit et natura,
Cum resurget creatura,
Judicanti responsura.

Bugles sang,
saddening the evening air;
And bugles answered,
sorrowful to hear.
Voices of boys were by the river-side.
Sleep mothered them;
and left the twilight sad.
The shadow of the morrow weighed on men.
Voices of old despondency resigned,
Bowed by the shadow of the morrow, slept.

Liber scriptus proferetur,
In quo totum continetur,
Unde mundus judicetur.
Judex ergo cum sedebit
Quidquid latet, apparebut:
Nil inultum remanebit.

Quid sum miser tunc dicturus?
Quem patronem rogaturus,
Cum vix justus sit securus?

Soprano and Chorus
Rex tremendae majestatis,
Qui salvandos salvas gratis,
Salva me, fons pietatis.

Tenor and Baritone
Out there, weve walked quite
friendly up to Death:
Sat down and eaten with him,
cool and bland, –
Pardoned his spilling
mess-tins in our hand.
Weve sniffed the green thick
odour of his breath, –
Our eyes wept, but our
courage didnt writhe.
Hes spat at us with bullets
and hes coughed Shrapnel.
We chorused when he sang aloft;
We whistled while he
shaved us with his scythe.
Oh, Death was never enemy of ours!
We laughed at him,
we leagued with him, old chum.
No soldiers paid to kick
against his powers.
We laughed, knowing
that better men would come,
And greater wars; when each
proud fighter brags
He wars on Deathfor Life;
not menfor flags.

Recordare Jesu pie,
Quod sum causa tuae viae:
Ne me perdas illa die.
Quarens me, sedisti lassus:
Redemisti crucem passus:
Tantus labor non sit cassus:
Ingemisco, tamquam reus:
Culpa rubet vultus meus:
Supplicanti parce Deus.
Qui Mariam absolvisti,
Et latronem exaudisti,
Mihi quoque spem dedisti.
Inter oves locum praesta,
Et ab haedis me sequestra,
Statuens in parte dextra.
Confutatis maledictis,
Flammis acribus addictis,
Voca me cum benedictis.
Oro supplex et acclinis
Cor contritum quasi cinis
Gere curam mei finis.

Be slowly lifted up,
thou long black arm,
Great gun towering toward Heaven,
about to curse;
Reach at that arrogance
which needs thy harm,
And beat it down before
its sins grow worse;
But when thy spell be cast
complete and whole,
May God curse thee,
and cut thee from our soul!

Dies irae, dies illa,
Solvet saeclum in favilla:
Teste David cum Sibylla.
Quantus tremor est futurus,
Quando Judex est venturus,
Cuncta stricte discussurus!

Soprano and Chorus
Lacrimosa dies illa,
Qua resurget ex favilla,
Judicandus homo reus:
Huic ergo parce Deus.

Move him into the sun
Gently its touch awoke him once,
At home, whispering of fields unsown.
Always it woke him, even in France,
Until this morning and this snow.
If anything might rouse him now
The kind old sun will know.

Soprano and Chorus
Lacrimosa dies illa...

Think how it wakes the seeds
Woke, once, the clays of a cold star.
Are limbs, so dear-acheived, are sides,
Full-nervedstill warm
too hard to stir?
Was it for this the clay grew tall?

Soprano and Chorus
...Qua resurget ex favilla...

Was it for this the clay grew tall?

Soprano and Chorus
...Judicandus homo reus.

O what made fatuous sunbeams toil
To break earths sleep at all?

Pie Jesu Domine, dona eis requiem.


Domine Jesu Christe, Rex gloriae,
libera animas omnium fidelium
defunctorum de poenis inferni,
et de profundo lacu:
libera eas de ore leonis, ne absorbeat eas
tartarus, ne cadant in obscurum.

Sed signifer sanctus Michael
repraesentet eas in lucem sanctam:
Quam olim Abrahae promisisti,
et semini ejus.

Tenor and Baritone
So Abram rose,
and clave the wood, and went,
And took the fire with him,
and a knife.
And as they sojourned both
of them together,
Isaac the first-born spake and said,
My Father,
Behold the preparations,
fire and iron,
But where the lamb
for this burnt-offering?
Then Abram bound the youth
with belts and straps,
And builded parapets and trenched there,
And streched forth the knife
to slay his son.
When lo! and angel called him
out of heaven, Saying,
Lay not thy hand upon the lad,
Neither do anything to him. Behold,
A ram, caught in a thicket by its horns;
Offer the Ram of Pride
instead of him.
But the old man would not so,
but slew his son, –
And half the seed of Europe,
one by one.

Hostias et preced tibi Domine
laudis offerimus; tu suscipe pro
animabus illis, quarum hodie
memoriam facimus: fac eas, Domine,
de morte transire ad vitam.
Quam olim Abrahae promisisti
en semini ejus.

...Quam olim Abrahae promisisti
et semini ejus.


Soprano and Chorus
Sanctus, sanctus, sanctus
Dominus Deus Saboath.
Pleni sunt ceoli et terra gloria tua,
Hosanna in excelsis.
Benedictus qui venit in nomine Domini.
Hosanna in excelsis. Sanctus.

After the blast of lighning
from the East,
The flourish of loud clouds,
the Chariot Throne;
After the drums of time
have rolled and ceased,
And by the bronze west long
retreat is blown,
Shall life renew these bodies?
Of a truth
All death will He annul,
all tears assuage? –
Fill the void veins of Life
again with youth, And wash,
with an immortal water, Age?
When I do ask white Age
he saith not so:
My head hangs weighed with snow.”
And when I hearken to the Earth,
she saith:
My fiery heart shrinks, aching.
It is death.
Mine ancient scars shall not be glorified,
Nor my titanic tears,
the sea, be dried.”


One ever hangs where
shelled roads part.
In this war He too lost a limb,
But His disciples hide apart;
And now the Soldiers bear with Him.

Agnus Dei, qui tollis peccata mundi,
dona eis requiem.

Near Golgatha strolls many a priest,
And in their faces there is pride
That they were flesh-marked
by the Beast
By whom the gentle Christs denied.

Agnus Dei, qui tollis peccata mundi,
dona eis requiem.

The scribes on all the people shove
and bawl allegiance to the state,

Agnus Dei, qui tollis peccata mundi...

But they who love the greater love
Lay down their life; they do not hate.

...Dona eis requiem.

Dona nobis pacem.


Libera me, Domine,
de morte aeterna,
in die illa tremenda:
Quando coeli movendi sunt et terra:
Dum veneris judicare
saeculum per ignem.

Soprano and Chorus
Tremens factus sum ego, et timeo
dum discussio venerit,
atque ventura ira.
Libera me, Domine, de morte aeterna.
Quando coeli movendi sunt i terra.
Dies illa, dies irae,
calamitatis et miseriae,
dies magna et amara valde.
Libera me, Domine.

It seems that out of battle
I escaped
Down some profound dull tunnel,
long since scooped
Through granites which
titanic wars had groined.
Yet also there encumbered
sleepers groaned,
Too fast in thought or death
to be bestirred.
Then, as I probed them,
one sprang up,
and stared
With piteous recognition
in fixed eyes,
Lifting distressful hands as if to bless.
And no guns thumped,
or down the flues made moan.
Strange friend,” I said,
here is no cause to mourn.”

None”, said the other,
save the undone years,
The hopelessness.
Whatever hope is yours,
Was my life also;
I went hunting wild
After the wildest beauty in the world,
For by my glee might
many men have laughed,
And of my weeping
something had been left,
Which must die now.
I mean the truth untold,
The pity of war,
the pity war distilled.
Now men will go content
with what we spoiled.
Or, discontent, boil boldly,
and be spilled.
They will be swift with swiftness
of the tigress, None will break ranks,
though nations trek from progress.
Miss we the march of
this retreating world
Into vain citadels that are not walled.
Then, when much blood
had clogged their chariot-wheels
I would go up and wash them
from sweet wells,
Even from wells we sunk
too deep for war,
Even from the sweetest wells
that ever were.
I am the enemy you killed, my friend.
I knew you in this dark;
for so you frowned
Yesterday through me as you
jabbed and killed.
I parried; but my hands
were loath and cold.

Tenor and Baritone
Let us sleep now...”

Boys, then Chorus, then Soprano
In paridisum deducant te Angeli;
in tuo adventu suscipiant te Martyres,
et perducant te in civitatem
Sanctam Jerusalem.
Chorus Angelorum te suscipiat,
et cum Lazaro quondam paupere
aeternam habeas requiem.

Requiem aeternam dona eis, Domine:
et lux perpetua luceat eis.

In paradisum deducant etc.

Chorus Angeloru, te suscipiat etc.

Tenor and Baritone
Let us sleep now.

Requiescant in pace. Amen.

Igavest rahu anna neile, Issand
ja igavene valgus paistku neile.

Sulle, Jumal, kõlab kiituslaul Siionis
ja Sulle tuuakse ohvriande Jeruusalemmas;
võta kuulda mu palvet,
Sinu juurde tuleb kõik loodu.

Mis leinakellad helisevad neile,
kes surevad kui loomakari?
Ainult kahurite
koletislik viha,
ainult kogelevate püsside kiire lõgin
võib neile maha vuristada rutakad palved.
Ei pilkeid neile
palveis ega kelladelt,
ei ainust leinahäält,
vaid koorid,
ulguvate mürskude kiledad, hullunud koorid;
Ja pasunad kutsumas neid
kurbadest maakondadest.
Mis küünlaid nende
tee äärde süüdata?
Mitte poiste kätes,
vaid silmis
särab hüvastijätu püha helk.
Kahvatus tütarlaste laupadel
on nende surilina;
nende lilledeks on vaikijate õrnus,
ning iga pikaldane videvik
tõmbab varikatted alla.

Issand halasta.
Kristus halasta.
Issand halasta.


Vihapäev, nutupäev on see,
kui maailm muutub tuhaks:
nagu Taavet ja Sibylla tunnistavad.
Milline on see hirm
kui ilmub kohtumõistja
kõiki karmilt karistama.
Pasun hüüab valjult läbi surmariigi,
kutsub kõiki trooni ette.
Surm ja loodus tarduvad
kui surnud üles tõusevad,
et anda vastust

Pasunad laulsid,
täites õhtuõhu kurbusega;
ja pasunad vastasid,
kurb oli seda kuulda.
Jõe äärest kostsid poiste hääled.
Uni hellitas neid kui ema;
ja jättis videviku kurvalt maha.
Hommiku vari lasus raskelt meestel.
Vana meeleheite hääled taandusid,
kummardusid hommiku varju ees, uinusid.

Sopran ja koor
Loetakse ette raamat,
kus on kirjas kõik,
mis maailmas on tehtud.
Kohtumõistja istub maha
ja teeb ilmsiks kõik varjatu,
unustamata midagi.

Mida ma vilets siis ütlen?
Millist pühakut hüüan appi,
kui õiglasedki pole muretud?

Sopran ja koor
Hirmus, majesteetlik Kuningas,
kes Sa päästetavaid päästad armuga,
päästa mind, halastuse allikas.

Tenor ja bariton
Seal väljas kõndisime sõbralikult
Surma juurde;
istusime temaga ja sõime,
külmalt, asjalikult, -
andestasime tal', kui ta välipudelid
me pihus ümber ajas.
Me nina krimpsutasime ta rohelise
paksu hingeõhu peale,
Me silmad nutsid, kuid me vaprus ei
löönd' vankuma.
Ta sülitas me pihta kuule ja köhis.
Me laulsime ta kõrgele soolole
kooris kaasa;
Me vilistame sel ajal,
kui ta vikatiga meil habet ajas.
Oo, Surm ei onud kunagi me vaenlane!
Me naersime ta üle,
me sõlmisime liidu tema, vana semuga.
Ükski sõdur ei saa makstud selle eest,
et rabeleb ta võimu vastu.
Me naersime, teades, et
tulevad paremad mehed
ja suuremad sõjad; kus iga uhke
võitleja hoopleb,
et võitleb Surma vastu - Elu eest;
mitte meestelippude eest.

Mäleta, halastaja Jeesus,
et olen Sinu teekonna põhjus.
Ära hukka mind sel päeval
Otsisid mind väsimata,
lunastasid piineldes ristil:
ärgu olgu see vaev asjatu.
Ohkan, sest olen rängalt süüdi,
minu palgeid katab häbipuna:
Jumal, anna anujale armu.
Sa vabastasid Maarja patust,
ja võtsid röövlit kuulda,
andsid minulegi lootust.
Hoia mulle koht lammaste hulgas
eraldi sikkudest,
ja pane istuma paremale käele.
Süüdlased on ära neetud,
ja mõistetud leegipiinale,
mind aga kutsu õnnistatute hulka.
Palun ja anun kummargil,
süda piinas kõrbemas:
hoolitse mu lõpu eest.

Tõuse aeglaselt,
sa pikk must käsivars,
suur kahur, tornina taevasse tõusev
valmis needma;
Ulatu selle jultumuseni,
mis vajub seda, et talle häda teeksid
ja löö ta põrmu, enne
kui ta patud kasvavad.
Aga kui su lummus
peaks me peale langema,
needku Jumal sind
ja lõigaku sind välja meie hingest!

Vihapäev, nutu päev on see,
kui maailm muutub tuhaks
nagu Taavet ja Sibylla tunnistavad.
Milline on see hirm,
kui ilmub kohtumõistja
kõiki karmilt karistama.

Sopran ja koor
Pisaraterohke päev,
mil tõuseb tuhast
kohtumõistmiseks patune inimene:
Halasta siis minu peale, Jumal.

Viige ta päikese kätte
Selle puudutus äratas ta kodus kord,
sosistades söötis põldudest,
Päike äratas ta alati, isegi Prantsusmaal,
kuni selle hommiku ja selle lumeni.
Kui miski võiks ta nüüdki äratada,
siis teab seda vana hea päike.

Sopran ja koor
Pisaraterohke päev ...

Mõelge, kuis ta äratab seemned -
äratas kord külma tähe põrmud.
Ka jäsemeid, nii kallilt saaduid,
kas erke külgiikka veel sooje -
on liialt vaevaline saada liikuma?
Kas sellepärast sirgus põrm?

Sopran ja koor
mil tõuseb tuhast ...

Kas sellepärast sirgus põrm?

Sopran ja koor
... kohtumõistmiseks patune inimene.

- Oo, mis pani alpe päikesekiiri
vaeva nägema, et üldse maa und häirida?

Helde Jeesus, issand, anna meile rahu.


Issand, Jeesus Kristus, Aukuningas,
vabasta kõigi lahkunud usklike hinged
ja kaduviku sügavusest,
päästa nad lõvi lõugade vahelt,
et surmavald ei neelaks neid.

Püha Miikaeli täht
näidaku neile igavest valgust,
nagu sa Aabramile tõotasid
ja tema soole.

Tenor ja bariton
Ja Aabram tõusis,
lõhkus puud ja läks
ja võttis kaasa
tule ja noa.
Ja kui nad mõlemad
üheskoos teel olid,
rääkis esmasündinud Iisak ja ütles:
Mu Isa,
vaata, siin on
tuli ja raud,
aga kus on tall
põletusohvri jaoks?“
Siis Aabram sidus rihmade ja
vöödega kinni oma poja
ja ehtis kaitsevallid ja kaevikud
ja sirutas ette noa,
et oma poega tappa.
Ja vaata! Ingel hüüdis teda
taevast, öeldes:
„Ära pane kätt oma poisi külge
ja ära tee temale midagi. Vaata,
jäär rägastikus sarvipidi kinni;
ohverda uhkuse jäär
tema asemel.“
Aga vana mees ei tahtnud nõnda,
vaid tappis oma poja, -
ja pool Euroopa seemnest,
üksteise järel.

Toome Sulle, Issand tänuohvreid
ja palveid; võta need vastu
nende hingede pärast,
keda me täna mälestame.
Juhata nad, Issand, surma kaudu ellu.
Nii nagu Sa Aabramile tõotasid
ja tema soole.

Nii nagu Sa Aabramile tõotasid
ja tema soole.


Sopran ja koor
Püha, püha, püha
on Issand, taevavägede Jumal.
Taevas ja maa on täis Sinu au.
Au olgu Jumalale kõrges.
Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel.
Au olgu Jumalale kõrges.

Pärast välgulõõma
kõmavaid madalaid pilvi,
sõjavankrite valitsemisaega;
Pärast Aja trummide
kõmisemist ja vaikimist
ja kui pronksjast läänest
on puhutud taganemissignaal,
kas siis elu teeb need kehad taas uueks?
Kas ta tõesti
teeb tühiseks surma,
kõik pisarad leevendab? -
täidab elu tühjad veenid
taas noorusega, ja peseb
Aja puhtaks eluveega?
Kui ma valgelt Ajalt seda küsin,
vastab ta:
Mu pea on longus raske lume all“.
Ja kui ma kuulatan Maad,
ütleb ta:
Mu lõõmav süda tõmbub valust kokku.
See on surm.
Ei ülistata minu vanu haavu,
ega kuivatata mu
hiigelpisarate merd.“


Ikka jäädakse sinna,
Kus pommitatud teed lahknevad.
Selles sõjas kaotas ka Tema ühe jala,
Aga Tema jüngrid on peitu läinud;
Ja nüüd kannatavad sõdurid koos Temaga.

Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannatad,
Anna meile rahu.

Kolgata juures jalutab nii mõnigi,
Ja nende nägudel on uhkus,
et nende ihul on Elaja märk
kelle nime juures
leebe Kristus maha salati.

Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannatad,
Anna neile rahu.

Kirjutajad tõukavad kõik rahva kõrvale
ja kisuvad riigitruudusest.

Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannatad,
Anna neile rahu.

Kuid need, kes armastavad suurema armastusega,
ohverdavad oma elu, nad ei vihka.

anna neile igavene rahu.

Anna meile rahu.


Päästa meid,
Jumal, igavesest surmast,
sel hirmsal päeval,
kui taevas ja maa värisevad
ja Sina tuled
igavest kohut mõistma.

Sopran ja koor
Hirmuvärinais seisan Sinu ees,
Sinu kohtumõistmine saab
Osaks kõigele loodule.
Päästa meid, Jumal, igavesest surmast.
Kui taevas ja maa värisevad.
Nutupäev, vihapäev,
õnnetuse ja viletsuse päev,
suur päev, täis muret ja kibedust.
Päästa mind, Jumal.

Mulle näis, et ma
põgenesin lahingust,
mingit sügavat pimedat
tunnelit mööda,
mis oli aegu tagasi uuristatud läbi hiiglaslike sõdade
poolt kokkukuhjatud graniidi.
Veel oigasid sealgi
vaevatud magajad,
Liig sügavalt mõtteisse või surma vajunud,
et neid häirida saaks.
Aga siis, kui neid lähemalt uurisin,
Hüppas üks püsti
ja jäi ainiti vahtima,
Haletsev äratundmine
tardunud silmis,
Tõstes ahastusest külvavaid käsi nagu õnnistamiseks.
Ja ükski kahur ei müristand
ega oiandta toru.
Võõras sõber,” ütlesin ma,
leinata pole siin põhjust.”

Ei muud põhjust,“ ütles too teine,
kui kaotatud aastad,
Iga su lootus
oli minugi elu;
ma läksin metsikult jahtima
kõige metsikumat ilu maailmas.
Minu rõõmust oleks
paljud saandnaerda
Ja mu nutust
oli üht-teist järele jäänd’,
mis nüüd surema peab.
Ma mõtlen väljaütlemata tõde,
sõjaviletsust, armetust,
mille see esile tõi.
Nüüd rahuldavad inimesed sellega,
Mis meie laostasime.
Või kui ei rahuldu, siis
keevad verejanust ja valavad verd.
Neil on ematiigri kiirus,
ükski neist ei asu rivist välja,
Kuigi rahvad kalduvad progressist kõrvale.
Jäägem meie maha sellest
taganeva maailma marsist
tsitadellidesse, mil ei ole müüre.
Siis kui rohke veri ummistaks
neil kaariku rattaid
Astuks ma ligi ja peseks neid
magusaist kaevudest veega,
ka kaevudest, mis sõja ajal
liig sügavaks said puuritud,
ka kõige magusamaist kaevudest,
mis eales olnd’.
Ma olen see vaenlane, kelle sa tapsid, mu sõber.
Ma tundsin su pimedas ära;
Just nii sa põrnitsesid.
Eile, kui mu
läbitorkasid ja tapsid.
Ma tõrjusin; Mu käed ei tõusnud,
olid külmad.

Tenor ja bariton
Lasmeil uinuda nüüd...”

Poisid, siis koor, siis sopran
Inglid juhtigu Sind paradiisi
Tema Pühad oma auhiilguses võtku
Sind vastu, juhtides Sind
Pühasse Jeruusalemma linna
Inglikoorid võtku Sind vastu,
Koos ülestõusnud Laatsarusega
igaveses rahus.

Igavest rahu anna neile, Issand
ja igavene valgus paistku neile.

Inglid juhtigu Sind jne.

Inglikoorid võtku Sind vastu jne.

Tenor ja bariton
Lasmeil uinuda nüüd.

Igavene rahu. Aamen.
Tekst: Surnutemissa ja Wilfred Oweni luuletused